Direktiiv on Euroopa Liidu lepingus sätestatud õigusakt. See on tervikuna siduv ja liikmesriigid peavad ettenähtud tähtajaks oma riiklikud õigusaktid sellega vastavusse viima.
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 153 annab Euroopa Liidule õiguse võtta vastu tööohutuse ja töötervishoiu direktiive. Laia kohaldamisalaga raamdirektiiv ning tööohutuse ja töötervishoiu eri aspektidele keskenduvad üksikasjalikumad direktiivid on Euroopa tööohutuse ja töötervishoiu õigusaktide aluseks.
Euroopa Liidu direktiivide riiklikku õigusesse ülevõtmisel võivad liikmesriigid kehtestada töötajate kaitseks ka rangemaid eeskirju. Seetõttu võivad tööohutuse ja töötervishoiu õigusaktide nõuded oleneda liikmesriigist.
Direktiivid teemade kaupa
Direktiivide kokkuvõtted on ainult inglise keeles, kuid kokkuvõtete järel on lingid direktiivi täistekstile kõikides Euroopa Liidu keeltes.
Lisaks raamdirektiivile on võetud vastu mitmeid üksikdirektiive, mis keskenduvad töötervishoiu ja tööohutuse eri aspektidele. Sellegipoolest kohaldatakse raamdirektiivi endiselt kõikidele üksikdirektiivide valdkondadele. Kui üksikdirektiivid sätestavad mõne küsimuse rangemalt ja üksikasjalikumalt, on need erisätted raamdirektiivi suhtes ülimuslikud. Üksikdirektiividega rakendatakse raamdirektiivi põhimõtteid
- teatud tööülesannetele (nt raskuste käsitsi teisaldamine);
- töökoha teatud ohtudele (nt kokkupuude ohtlike ainete või füüsikaliste mõjuritega);
- teatud töökohtadele ja sektoritele (nt ajutised ehitustööplatsid, maavarade kaevandamine, kalalaevad);
- teatud töötajarühmadele (nt rasedad, noored, tähtajalise töölepinguga töötajad);
- töökorralduse teatud küsimustele (nt töö- ja puhkeaeg).
Üksikdirektiivides määratletakse nende riskide hindamise viis ja mõningatel juhtudel sätestatakse teatud ainete või mõjurite piirväärtused.
Euroopa Komisjon on teada andnud kolmest peamisest tööohutus- ja töötervishoiumeetmest oma teatises Ohutumad ja tervislikumad töötingimused meile kõigile – ELi tööohutuse ja töötervishoiu poliitika ajakohastamine, mis põhineb ELi töötervishoiu ja tööohutuse direktiivide järelhindamisel (õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi hindamine).
Lisaks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 alusel vastu võetud mitu tööohutuse ja töötervishoiu eri aspekte käsitlevat direktiivi. Sellele õiguslikule alusele tuginedes ja uue lähenemisviisi alusel on vastu võetud mitu tehnilist direktiivi, mille kohaselt Euroopa standardiorganisatsioonid – Euroopa Standardikomitee (CEN), Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) ja Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituut (ETSI) – kehtestavad Euroopa standardid ja uuendavad neid korrapäraselt.
Euroopa õigusloome
Euroopa Liidu töötervishoiu ja tööohutuse strateegiline raamistik aastateks 2021-2027 kehtestab Euroopa tööohutuse ja töötervishoiu poliitilise tegevuskava. Euroopa tasandil on seadusandlike algatuste lähtekohaks Euroopa Komisjoni koostatud seadusandlik ettepanek. Seadusandliku tavamenetluse kohaselt võtavad Euroopa Liidu direktiive vastu Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlament. Mõnel juhul delegeerivad nad Euroopa Komisjonile seadusandliku volituse kohandada direktiive vastavalt tehnika arengule.
Euroopa sotsiaalpartnerid täidavad Euroopa tööohutuse ja töötervishoiu valdkonna otsustusprotsessis tähtsat rolli, sest nendega tuleb mitmel etapil konsulteerida. Euroopa Liidu toimimise lepinguga sätestatakse ka võimalus sõlmida sõltumatuid kokkuleppeid. Seni on Euroopa sotsiaaldialoogi tulemusel võetud vastu mitu sõltumatut kokkulepet.
Tööohutuse ja töötervishoiu õigusaktide ajalooline taust
Esimesed tööohutuse ja töötervishoiu Euroopa direktiivid võeti vastu ühisturu ühtlustamissätete alusel. Selle põhjuseks oli selgete tööohutuse ja töötervishoiu sätete puudumine aluslepingus kuni 1980. aastate keskpaigani. Selle ajani peeti töötervishoidu ja tööohutust Euroopa Majandusühenduse turu ühtlustamise ja majanduspoliitika lisateemaks. Sellel alusel võeti vastu näiteks töökohas ohutusmärkide kasutamist sätestavate riiklike õigusaktide ühtlustamise direktiiv 77/576/EMÜ ja töökohas vinüülkloriidi monomeeridega kokkupuute piirmäärade ühtlustamise direktiiv 78/610/EMÜ.
1987. aasta ühtne Euroopa akt oli suur samm edasi, sest sellega lisati lepingule uus sotsiaalpoliitikat käsitlev säte „eelkõige töökeskkonna parandamiseks, et kaitsta töötajate ohutust ja tervist”. Selle sätte lisamine lepingusse näitas ohutute töötingimuste olulisust. Lisaks volitas uus sotsiaalharta Euroopa Komisjoni edendama tööandjate ja töövõtjate esindajate sotsiaalset dialoogi Euroopa tasandil.
1997. aasta Amsterdami leping tugevdas veelgi Euroopa sotsiaalpoliitika õiguslikku alust, lisades aluslepingusse sotsiaalkokkuleppe. Lissaboni lepingus säilitati – sotsiaalpoliitika artiklite nummerdust muutes – endise EÜ asutamislepingu artikli 136 jj sätete (praegu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 151 jj) põhiolemus.